Tadžiki NSV

Allikas: Vikipeedia
Tadžiki Nõukogude Sotsialistlik Vabariik

tadžiki Республикаи Советии Социалистии Тоҷикистон
(Respublikai Sovetii Sotsialistii Todžikiston)
vene Таджикская Советская Социалистическая Республика
(Tadžikskaja Sovetskaja Sotsialistitšeskaja Respublika)


Pindala: 143 100 km²
Elanikke: 5 112 000 (1989)
Rahvastikutihedus: 35,7 in/km²
Pealinn: Dušanbe
Tadžiki NSV asukoht Nõukogude Liidus

Tadžiki NSV oli 1. järgu haldusüksus (liiduvabariik) Nõukogude Liidu koosseisus. Tadžiki NSV asus Kesk-Aasias, piirnedes NSV Liidu välispiiril Afganistaniga lõunas ja Hiinaga idas, sellele lisaks piirnes TNSV põhjas Usbeki NSV-ga ning Kirgiisi NSV-ga. Moodustati 5. detsembril 1929 seni Usbeki NSV-sse kuulunud Tadžiki ANSV eraldamisel omaette liiduvabariigiks. Tadžiki NSV-sse kuulus Mägi-Badahšani autonoomne oblast.

Rahvastik[muuda | muuda lähteteksti]

Sündivus oli Tadžiki NSV-s kõrgeim kogu Nõukogude Liidus ning tadžikkide arvu kasv kiire. Kui 1940. aastal oli Tadžiki NSV-s 1,4 miljonit elanikku, siis 1989. aastaks oli elanikke juba üle 5 miljoni.[1][2][3]

Kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude ajal tõusis märgatavalt tadžikkide kirjaoskus. Kui 1917. aastal oli kirjaoskajaid umbes 0,5%,[2] siis 1970. aastateks oli Tadžiki NSV-s kirjaoskamatus enam-vähem kadunud. Pamiiris oli iga 1000 elaniku kohta keskmiselt 500 kesk- ja kõrgharidusega inimest. Tadžiki NSV kõrgkoolides sai õppida 70 erialal. Nõukogude Liidu suurim maa-aluste tormide[küsitav] uurimise keskus Maavärinakindla Ehituse ja Seismoloogia Instituut asus Tadžiki NSV-s.[1][3]

Tadžikid väitsid, et sellised silmapaistvad inimesed nagu Avicenna, Rudaki, Firdausi, Umar Hajjam olid tadžiki taustaga.[1]

Loodus[muuda | muuda lähteteksti]

Tadžikistan on mägine, asetsedes Pamiiri mäestikualas. Nõukogude Liidu kõrgeimad mäetipud Kommunismi mäetipp (7495 m, aastani 1962 Stalini mäetipp) ja Lenini mäetipp (7134 m) asusid Tadžiki NSV-s. Mäed vahelduvad orgudega, mida kasutati vahtra, papli, puuvilja ja viinamarja kasvatamisel.[2]

Tähtsamad Tadžikistani jõed on Vahš, lõunas Amudarja ja põhjas Sõrdarja, mis moodustavad sügavad orud, kus kasvatati riisi. Mitmed jõed olid läbi lõigatud niisutuskanalitega.[2]

Majandus[muuda | muuda lähteteksti]

Tadžiki NSV majanduse peamine haru oli põllumajandus. Põlluharimine käis märkimisväärselt kõrgel: riisi kasvatati 1000 meetri kõrgusel merepinnast, viinamarja 1800 meetri, aprikoose 2100 ja hernest 2500 meetri kõrgusel. Madalamatel aladel viljeleti troopilisi taimi nagu õlipuu, datlipalm, suhkrupilliroog. Tadžiki NSV oli ka esimesel kohal haruldaste metallide kui ka kulla varude poolest Nõukogude Liidus. Palju oli liiduvabariigis ka kivisoola varusid.[2]

1929. aastal ühendati Tadžikistan ülejäänud Nõukogude Liiduga raudteed mööda. Alustati mägijõgedele elektrijaamade ehitamist, puuvilla külvipinna laiendamist. Üheks selliseks suurprojektiks oli Vahši jõel valminud Nureki hüdroelektrijaama tamm, mille kõrgus on üle 300 meetri. Jaama ametlik võimsus on 2 700 000 kilovatti ja see võimaldas voolu kogu Lõuna-Tadžikistani territoriaalsele tootmiskompleksile.[1]

Tööstuse arendamises keskenduti puuvilla puhastamise, siidikerimise, tekstiili-, naha- ja toiduainete vabrikute ehitamisele. Suure panuse majanduse arendamisse andsid ka mäe-, söe-, nafta-, masina- ja metallitööstus. Tadžikistan oli NSV Liidus peenekiulise puuvilla peamine kasvataja.[1][2]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Mirzo Tursunzade (27.09.1977). "Meie edu saladus". Ühistöö: Rapla maakonna ajaleht.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 "Tadzhiki Nõukogude Sotsialistlik Wabariik". Postimees. 05.07.1940.
  3. 3,0 3,1 "Mägilanna Džahongul". Ühistöö: Rapla maakonna ajaleht. 27.09.1977.