Pandeism

Allikas: Vikipeedia

Pandeism (kreeka keeles πάν (pan) 'kõik' + ladina keeles deus 'Jumal') on alates 19. sajandi keskpaigast sellise nime all tuntud mõttesuund, mis väidetavalt ühendab deismi (uskumus, et Jumal-looja ei sekku maailma toimimisse ega kontakteeru inimestega) ja panteismi (kujutelm, et Jumal on samane kõiksusega).

Johannes Scotus Eriugena jaotab oma peatöös De divisione naturae (Periphyseon) olemise ja mitteolemise ühtsuse nelja erinevasse klassi: (1) see, mis loob ja ei ole ise loodud; (2) see, mis on loodud ja loob ise; (3) see, mis on loodud ja ise ei loo; (4) see, mis ei ole loodud ja ise ka ei loo. Esimene on Jumal kui kõikide asjade algpõhjus ning viimane on Jumal kui kõikide asjade lõpp ja eesmärk, millesse loodud maailm lõpuks naaseb. Teine ja kolmas grupp koos moodustavad loodud maailma, mis on viis, kuidas jumal ilmsiks saab, jumal protsessis, Theophania. Teine on platooniline ideede maailm ja kolmas on panteistlik/pandeistlik maailm, mis sõltub Jumala vahelesekkumisest. Seega on eristatud jumalikus süsteemis algus, keskpaik ja lõpp; jättes samas kõik need kolm üheks.

Pandeistide hulka ühes või teises tähenduses paigutatakse sageli Franz Wilhelm Junghuhn, Alfred Tennyson ja Scott Adams.[1]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Scott Adams, God's Debris (2001) p.43 ISBN 0-7407-2190-9.